See lugu algas päeval, mil sündis mu poeg. Rasedus ja sünnitus olid normaalsed. Ta oli väga oodatud laps, meie esimene.
Kui meenutada oli kõik algusest peale natuke teisiti. Mu laps tahtis süles olla seljaga vastu mind, pilkkontakt temaga oli harv ja juhuslik. Mida aeg edasi, seda kummalisemaks läks. Õppis enne tähed selgeks, kui rääkima hakkas. Rääkima ja kõndima hakkas tavapärasel ajal – aastaselt. Lugema ja jooksma kolmeselt. Lasteaias sai hakkama nii, et keegi tema kooliküpsuses ei kahelnud. Sõpru tal ei tekkinud, kasvatajad panid kohanemisraskused tema sagedaste põdemiste süüks. Suhtles peamiselt täiskasvanutega ja täiskasvanute viisil. Hästi läbi sai ka endast väiksematega.
Kooliminekuga tuli „kõrgelt kukkumine“. Esimene klass oli üksainus pikk arusaamatuste jada. Klassikaaslaste ja õpetajaga läbi ei saanud, tunnis kaasa ei teinud, kogu koolitöö tuli kodus järele teha. Iseseisvalt ei olnud ta võimeline sellega ka kodus toime tulema. Õpetama ma ei pidanud, pidin lihtsalt kogu aeg meelde tuletama, et tuleb võtta järgmine tehe, ülesanne või lünk. See kõik oli ootamatu, sest tegemist oli koduses elus väga aruka ja mõistliku lapsega.
Esimese klassi keskel kohtusime kooli sotsiaalpedagoogiga, kes pärast pikka vestlust lapsega soovitas minna lastepsühhiaatri vastuvõtule. Poole aasta pärast sai poeg diagnoosi - aspergeri sündroom. Veel pool aastat hiljem määrati talle puue.
Sellest alates läks tegelikult kõik kuidagi kergemaks. Et kooli personal oli mõistev sai lapse vajadusi võimalikult palju arvestatud. Mu pojale on võimaldatud vastavalt vajadustele, mis on olnud eri vanuses erinevad, osalist koduõpet, individuaaltunde, tugiisikut koolis, eksamite puhul eritingimusi.
Kuigi kool ja tema klass oli väga tore, oli see aeg ometi väga keerukas. Muresid oli palju nii õppimismotivatsiooni, kaaslastega ja õpetajatega läbisaamise koha pealt.
Praeguseks on tavakoolis gümnaasium lõpetatud ja ta on alustanud ameti õppimist Astangu kutserehabilitatsioonikeskuses. Hoian talle pöialt…