2011. aasta suve lõpus jäin õnnelikult ootama meie pere kolmanda lapse sündi, see pidi jääma aprillikuusse. Kõhubeebi näitas juba üsna alguses ära, et oodata on poissi. Olin hea tervisega jõudnud beebiootust nautida napp pool aastat, kui ühtaegu pärast jõululaupäeva tundsin kõhus kummalisi valutorkeid ja sisetunne ütles, et midagi on valesti. Haiglasse jõudes selgus, et sünnitegevus on juba alanud ja kevadebeebist sai aastalõpu eelviimase päeva poiss...Kiur sündis 26ndal rasedusnädalal, kaalus 900 grammi ja oli 30 cm pikk- tibatilluke. Mäletan suurt ehmatust, segadust, hirmu. Minu ilus elu oli järsku täiesti ebaõiglaselt segi paisatud. Tundsin ka põhjendamatult häbi ja tean nüüd, kuidas see mind lõhkus. Olime Kiuriga haiglas kokku kolm kuud, kodus ootasid 5-aastane poeg , 7-aastane tütar ja abikaasa, igatsus oli meeletu. Nii väga soovisin, et oleksin saanud vestelda mõne sama kogemuse läbi teinud emaga, saanud tuge ja märki tulevikuks, et kõik saab korda ja et sellest olukorrast on võimalik väljuda võitjana. Tugevama ja paremana kui varem. Et sellest kogemusest on võimalik õppida. Et vahel juhtuvad halvad asjad selleks, et sealt lõpuks midagi väga head sünniks. Olen väga tänulik, et sellist keerulist teed pidi olen jõudnud selleni, mis mind tõsiselt paelub- teiste aitamiseni ja kogemusnõustamiseni. Usun, et sõnal on väga suur ja toetav jõud ja läbi oma kogemuste jagamise saab abivajajat toetada ja aidata.
