See jutt on kokkuvõte minu elust alates 2008 . aastast, kui olin 14 aastane. Pidin tegema erinevaid riskantseid otsuseid, mis mõjutasid kõiki teisi inimesi minu ümber. Tean, mis tunne on olla kriisiolukorras teismeline tüdruk, kelle elu hetkega pahupidi keeratakse.
Käisin 2008 aastal 8. klassis. Mul hakkasid tekkima hetked, kus ma n.ö. „ära kadusin“. Need olid hetked, kus ma ei kontrollinud oma käitumist ega mäletanud, mida tegin. 2008 aasta augustis läksin „käitumishäirete tõttu“ kompuutertomograafiasse. Selgus, et mul on ajukasvaja ja seda peab opereerima.
Esimene ajuoperatsioon toimus mul 22. augustil 2008. Olin enne operatsiooni meeleheitel ja väga vihane. Nutsin palju. Peamine lause, millele mõtlesin, oli: „Miks just mina?“. Tekkisid hirmud, mis saab siis, kui invaliidistun, kui suren. Jne.
Peale operatsiooni oli tunne, et nüüd on kõik ideaalne.
7 päeva peale operatsiooni ei olnud mul olnud ühtegi krambihoogu ega veidrat käitumist. Arvasin, et nüüd ongi kõik korras, nagu enne op-i, mil mulle öeldi, et „käid operatsioonil ära ja siis saad tavalise eluga jätkata“. Kogu mu pere ja mina uskusime, et hullemaks ju asi enam minna ei saa.
Kuid ei, kõik algas otsast peale. Arstide hinnang oli: "keha peab veel taastuma, küll kõik saab korda". Ma uskusin seda.
Algas uus õppeaasta, läksin 9. klassi. Koolis oli mul endiselt õppimisega raskusi, palju pidin tegema palju järeltöid. Tundide ajal tulid ootamatult peale krambihood ja need tekitasid mulle piinlikust klassikaaslaste ja õpetajate ees.
Põhikool sai siiski lõpetatud ja ma tahtsin minna edasi teise kooli, kus keegi mind ei teaks. Mul õnnestus saada teise kooli, kuid sealgi jätkus kõik samamoodi. Taas hakkasin tegema veidraid asju. Näiteks keset tundi võtsin ilma näilise põhjuseta asju kotist välja. Ühel päeval tekkis keset tundi hetk, kui ma ei suutnud enam lugeda ega kirjutada. See tekitas paanikat ning läksin nuttes koju. Sellel õhtul oli mul 2 krambihoogu ja mind viidi kiirabiga haiglasse. Järgmine päev tehti kompuuteruuring. Leiti ajukasvaja. Nüüd oli minu otsustada, kas elada edasi põrgulikku elu, või minna operatsioonile ja vaadata, mis saab. Otsus oli raske, sest eelmisest operatsioonist kasu ei olnud. Samas oli olemas risk, et võivad tekkida tüsistused ja võin invaliidistuda.
10. klassis läksin operatsioonile. Seekord oli kõige suuremaks kartuseks surmahirm. Peale operatsiooni sain teada, et tehti kaks lõikust järjest. Õnneks läks kõik hästi ja viie päeva pärast sain haiglast välja. Kooli tagasi minnes oli õppimisega endiselt raskusi. Peale 11 klassi otsustasin kooli vahetada ning läksin Täiskasvanute Gümnaasiumisse. Lõpuks sain läbi suurte pingutuste gümnaasiumi lõpetatud.
Nüüd on mul võimalik öelda, et peale teist operatsiooni pole mul enam ühtegi „ära kadumis“ hoogu olnud, kuid krambihoogudest lahti pole saanud. Söön 2 korda päevas ravimeid ning diagnoosiks on pandud epilepsia.
Elu koos kroonilise haiguse diagnoosiga ei ole kerge ei diagnoosi omanikule ega tema lähedastele. Epilepsia diagnoosiga inimesed kogevad erinevatel elu ja haiguse etappidel raskeid olukordi. Keeruline on leida sobivat töökohta, pea võimatu on saada auto juhtimise õigust, jne. Kuid nüüdseks tean, et oma haiguse aktsepteerimine annab mõistmist ja oskust tunda rõõmu elu väikestest asjadest.