Meie peres on kolm last, kaks poega ja neist kümmekond aastat noorem tütar.
Tütar haigestus kolmeaastaselt leukeemiasse ja ma elasin seejärel koos temaga kaks aastat hematoloogia-onkoloogiakliinikus. Algul oli lapse haigus nii-öelda kergemas vormis kuid diagnoos muutis ootamatult iseloomu.
Eluviisiks sai pikad nädalad haiglas, et nende vahel korraks koju põigata ja hetkeks hinge tõmmata. Kuigi riskid olid väga kõrged, ei jätnud lootus meid maha. Ravi kujunes pikaks ja raskeks, vajalik oli kõrgdoosides keemiaravi ja see tõi kaasa hulgaliselt tüsistusi.
Kodus olid samal ajal kaks kooliskäivat teismelist poissi ja abikaasa. Abikaasa rabas hommikust õhtuni tööd teha, et viit inimest ülal pidada. Ärevad aastad jätkusid pikalt ka peale ravi lõppemist. Need olid rasked ajad.
Kõige rohkem kardavad vanemad oma lapsel vähi tagasitulekut. Ka siis, kui analüüsid on korras, kahtlustab vanem seda iga ootamatu tervisemure korral. Kardab, et viimati ei ole vähk analüüsidesse lihtsalt veel jõudnud. Ma ise ei saanud selle ravijärgse hirmuga omal ajal sugugi hakkama. Läksin psühhiaatri juurde, neelasin pool aastat antidepressante, osalesin teraapiagrupis - otsisin abi ega häbene sellepärast ennast.
Kogemusnõustajana mõtlen, et kõigil ei pea ju sama raske olema, kui minul oli.
Õige on otsida kohe abi ja nõustajana saan ma aidata abiotsimise võimalusi näha ning toimivat toetusringi luua.
Kogemusnõustajana saan aidata neid, kes tunnevad end olevat oma hirmudega üksi jäänud. See ei ole ainult andmise töö - ma saan osa sellest kogemusest, kuidas teised inimesed sarnases raskes olukorras jalad uuesti maha saavad ja see aitab ka mul enda elu mõtestada. Mida paremini ma endast aru saama hakkan, seda paremini mõistan teisi ja suudan omakorda abiks olla.
Tütar on vahepeal ilusti suureks kasvanud ja terve noor naine.