Olen õnnelik viie poja ema! Tee kogemusnõustamise juurde leidsin, kui meie perre sündisid sügavalt enneaegsetena (29. rasedusnädalal) korraga 3 pesamuna. Meie pisikesed imed kaalusid sündides kõik vaid veidi üle 1 kg. Kuigi pärast sündi hinnati laste seisundid stabiilseteks, pidime siiski pea 2 kuud haiglas veetma. Laste sünnikaalud oli väga väikesed, nad ei suutnud hoida kehatemperatuuri, vajasid inkubaatorit, hingamisabi ning ööpäevaringset jälgimist. Samuti puudus neil söömiseks vajalik jõud ja imemisrefleks. Puutusime kokku mitmete enneaegsusest tingitud terviseprobleemiga, millest pisikesed vaprad võitlejad tänu suurepäraste arstide abile ja õdede hoolitsusele üle said.
Täna, kuus aastat hiljem, on lapsed kõikidest enneaegsusega seotud probleemidest välja kasvanud ja oma arengus sama tublid kui nende õigeaegselt sündinud eakaaslased. See on suur õnn, et meie laste enneaegse sünniga ei kaasnenud püsivaid tervisehädasid, kuid tagasi vaadates oli haiglaperiood ja nende elu algus siiski väga raske. Haiglas veedetud päevad olid erinevad, ja isegi kui üks päev möödus kenasti, võis uus päev tuua tagasilööke laste seisundis. Väga raske oli perest eemalolek ja teadmatus, mida üks või teine diagnoos tähendab. Teadmatusest tuleviku ees oligi tingitud suur osa hirme, sest enneaegsus oli meie pere jaoks esmakordne kogemus.
Suur tugi oli haiglas olles teistest emadest, kellest mitmega saime väga lähedaseks ja suhtleme tänaseni-kogemus ühendab. Puudust tundsin aga võimalusest rääkida kellegagi, kel sarnane kogemus ja läbielamised juba seljataga. Vajasin nö märki ning lootust tulevikuks, et meie lastega saab kõik korda ja et suudame selle olukorraga toime tulla. Juba haiglapäevil sündis minus soov olla tulevikus oma kogemuse kaudu toeks peredele, kuhu on sündinud enneaegne laps(ed). 2015. a. jaanuaris minu unistus täitus, kui alustasin tööd vabatahtliku kogemusnõustajana Ida -Tallinna Keskhaiglas, vastsündinute intensiivravi osakonnas.