Olin jõudnud ühe aasta õppida ülikoolis ametit, mis mind väga huvitas. Tahtsin saada näitlejaks, millest olin kaua unistanud. Mu hinded olid head, olin rõõmsameelne ning teadsin, et olen valitud erialal andekas. Olin siis 19-aastane.
Ühel augustikuu õhtul istusin koos nelja endise klassikaaslasega autos, et sõita pärast järve ääres veedetud ilusat suvepäeva koju tagasi. Minu koht oli otse juhi selja taga. Teed olid kruusased, päevarammestus andis tunda ja ma uinusin. Edasist ei mäleta ma väga pikka aega. Sõbrad rääkisid, et üks S-kurvi märk jäi autojuhil teeäärse kõrge võsa tõttu tähele panemata, auto ei olnud enam juhitav ning sõitis teelt välja. Tagaistmel istunud sõbrad prantsatasid mulle suure hooga selga ja mu pea purustas küljeakna klaasi. Ilmselt olin proovinud millestki eesolevast kinni haarata ja mu vasak käsi sattus katkise klaasiga aknast välja ning esimene «vastu kihutanud puu» rebis selle otsast. Ma jäin oma käest ühekorraga ilma. Ja nii olin hetkega ilma jäänud oma suurest unistustest saada näitlejaks…
Mis minust nüüd saab, kuidas oma eluga edasi minna, miks see kõik juhtus??? Tuhanded sellised küsimused tulvasid mu peas aina ja aina. Vastata ma neile ei osanud. Maad võttis süvenev alaväärsus, suur oli hirm ja masendus. Rõõmsameelsest tüdrukust oli saanud hirmunud ja murelik noor naine, kelle jaoks tema „uus“ keha oli kole ning usk oma võimetesse kadunud. Elu tundus ebaõiglane ja halastamatu.
Väliselt jätsin aga hakkamasaaja mulje – vahetasin kõrgkoole nii kodu kui välismaal, mu õppeedukus oli endiselt hea, kuid mind jõustavat elusihti ei olnud enam. Kriis kestis pea 15 aastat, sest olin veendunud, et pean üksi kõigega hakkama saama. Siiski, kohtumised teiste inimestega, valikud, mida tegin, suunasid mind sinnapoole, et hakkasin aegamööda aktsepteerima end sellisena, nagu olen. Ma ei võtnud omaks invaliidi identiteeti, vaid õppisin laiendama oma võimaluste piire nii, nagu seda iga inimene elus peab tegema.
Tänaseks on mul tore pere - 2 armsat last, mõnus mees ja ilus kodu. Olen väga õnnelik!
Mõistan, et oleksin oma kriisi ka palju kiiremini läbinud, kui oleksin kokku puutunud kellegagi, kes oleks osanud mind professionaalselt toetada ja pakkunud mulle võimalust läbi kogemuse jagamise ja analüüsi jõuda kiiremini uue elu kvaliteedini. Täna selle olulisust mõistes püüan abi pakkuda peredele, kellel on õnnetuse või haiguse tagajärjel tekkinud suur mure. Töötan kogemusnõustaja SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastekirurgia osakonnas.