Viljatuks peetakse naist või meest, kes vähemalt ühe aasta või rohkem on üritanud edutult last saada. Lastetus on suur sotsiaalne ja emotsionaalne probleem nii ühiskonnale kui ka viljatule paarile. Uuringute põhjal ulatub viljatute paaride arv populatsioonis 15 -20%-ni. Naistearstide hinnangul on viljatusravi õnnestumise tõenäosus 25-30% ja sünnituseni jõuab 20-25% protseduuri läbinud naistest (Riiklik arengukava “Viljatusravi toetamine 2007-2010”). Mitmed paarid läbivad viljatusravi protseduure rohkem kui üks kord ning tingituna rasestumise tõenäosusest on paljude jaoks ravi võimalik ebaõnnestumine ja sellega seotud pettumus, süütunne ja kaotus rasked ning kurnavad emotsioonid. Mõnel juhul võib minna mitu aastat enne kui sünnivad igatsetud lapsed.ˇ
Paljude jaoks on raske just see esimene samm otsustamaks viljatusravi kasuks. Õnneks on rohkelt näiteid, kus tänu meditsiini abil teostatud korduvatele katsetele on sündinud soovitud lapsed.
Kuidas alustada? Kuidas leida jõudu jätkamiseks, säilitada lootust ja usku õnnestumisse?
Enne ravi algust ja ka raviprotsessi ajal võivad ravi läbivad naised ja paarid tunda stressi ning ärevust. Samuti võib esineda erinevaid emotsioone, milleks on: hirm, abitus, viha, kurbus, süütunne, lootusetus jne. Sellises olukorras on väga oluline, et keegi kuulaks, mõistaks ja toetaks – keegi, kes on olnud sarnases olukorras.
Meditsiinipersonal suunab kogu oma teadmise ja võimalused füüsilisele tervisele, kuid paari, naise või mehe emotsionaalsed ja sotsiaalsed vajadused võivad jääda tahaplaanile, sest tihti puudub arstidel ja õdedel nõustamiseks reaalne võimalus ja ajaline ressurss.
Kogemusnõustaja saab olla kuulajaks, saab aidata olukorraga kohanemisel ja aidata tagasi saada lootust.
