Olin 37-aastane, elus juba nii mõndagi teinud ja näinud noor energiline naine. Olin omandanud elukutse, töötanud mõnda aega ja leidnud eneseteostuse erafirmat pidades. Firmal läks hästi, töö meeldis ja elu edenes.
Ühel väga tuisusel ja tormisel märtsikuu hommikul sündis siia ilma mu tütreke Maarja, vaikides. Ema süda ja kõik meeled aimasid, et miski on valesti. Minu roosa prullakas laps viidi kiiresti reanimatsiooniosakonda. Mina aga jäin Toomele veel kolmeks päevaks, äärmine kurbus hinges. Mulle öeldi, kus ja miks laps on, aga juhtunust täielikus šokis ei suutnud ma kuuldut vastu võtta. Istusin, kõndisin ja lamasin, telefon peos, peas trummeldamas vaid üks küsimus, kuidas mu tütrekesel läheb?
Elu oli teinud uperpalli, kõik oli muutunud, miski polnud enam endine, ilus elu oli muutunud millekski, millest arusaamine võttis aega. Mäletan, millist õnne ja rõõmu tundsin, kui kahenädalane tütreke silmad avas. Raviarsti poolt välja öeldud sõna ,,ajusurm” ma toona ei mõistnud. Ootasin igalt päevalt imet.
Maarjakeses sai väike armas padjaingel, kes iga päev vaikides ümbritsevat elu kujundas. Elu täis pisikesi rõõme ja murdvaid muresid. Toredaid lasteaia- ja koolipäevi, lugematuid haigla- ja haigusepäevi. Said teoks kohtumised uute ja huvitavate inimestega: Maarja füsioterapeutide, kasvatajate, õpetajate ja raviarstidega. Taastusretked Haapsallu. Sain aru, et liikumises ja tegutsemises, edasipürgimises ja õppimises, suhtlemises ja kohtumistes, kuulamises ja rääkimises, hingerahus, väikeste asjade ilus ja veel paljuski muus on elu taas võimalik.